ITSPEA Alicia Ljogkaja

  Professionaalsuse teemale pole ma mõelnud selliselt, millised omadused peavad olema professionaalil, milline ta üldiselt on jne. Kuid olen alati teadnud, et soovin saada tulevikus oma ala spetsialistiks. Mõttega, et kui ma midagi teen, siis seda tuleks teha ikka ideaalselt, sest mis mõte sellel muidu on. Tegelikult olen ma hakanud aina rohkem aru saama, et see ei ole nii lihtne ja selleks peab tõesti palju vaeva nägema. Milline omadus võiks kõige enam eristada "proffi" sama eriala "käsitöölisest"? Selgitan, kuidas mina, nüüd   sellele  mõeldes, seda näen. KÄSITÖÖLINE . See on inimene, kes on omandanud erialased teadmised minimaalsel/algsel tasemel ja saab oma tööga hakkama. Inimene, kes võib teha ühte ja sama tööd mitu(kümmend) aastat järjest. Inimene, kellele võib mitte meeldida see, millega ta tegeleb või kes näeb enda töös rohkem halba kui head.  PROFF . See on inimene, kes on omandanud erialased teadmised maksimaalsel tasemel ning lisaks sellele on tuttav ...

Otsustasin valida Virginia Shea 7. käsu, mis ütleb „aita piirata sõimusõdu“ (Help keep flame wars under control).  Olen tähele pannud, et enamasti sellised olukorrad, kus inimeste vaidlust või juba lihtsalt üksteise solvamist üritatakse peatada, ei lõppe hästi. Selle asemel hakatakse süüdistama kõiges juba seda kolmandat inimest ja asi läheb aina hullemaks. Seda olen ma näinud just sotsiaalmeedia kommentaarides ja samuti erinevates gruppides. Kuna ma ei ole just kõige parem sõnumite kaudu suhtleja, siis ma väga palju ei kirjutagi. Ja veel enam ei kavatse kedagi peatada, sest minu arvates see millegi heani ei vii.  Mulle tundub, et netiquette'i 7. punkt läheb ka 4. punkti alla, mis räägib sellest, et tuleb austada teiste inimeste aega. Loomulikult oli meil põhikoolis Messengeris klassigrupp ja kuna meil ei olnud väga sõbralik klass ja me kõik olime veel päris noored, siis seal grupis toimusid kogu aeg mingisugused tülid, mis läksid ka tihti solvamisele üle. Ja tavaliselt oligi ...

  Otsustasin retsenseerida rühmatööd pealkirjaga „ Deep Blue“. Töö tutvustas malearvutit nimega Deep Blue, täpsemalt seda, kuidas see alguse sai, kuidas arenes ja kes arendasid. Samuti oli juttu inimeste ja arvuti vahelistest matšidest ja sellest, milliseid järeldusi peale seda tehti. Kirjutatud on kõik kompaktselt, ei jäänud tunnet, nagu midagi oleks puudu või üle.  Töö kõige tugevam külg on viitamine, absoluutselt igat lõiku on viidatud. Tänu sellele ei teki küsimusi, kust üks või teine asi võetud on. Samuti oli kõik päris hästi struktureeritud. Kuid leidub ka miinuseid. Nimelt panin tähele, et on kasutatud mitmeid abreviatuure, mida ei ole lahti kirjutatud. Lugemise tegi veidi raskemaks see, et pidin ise otsima nende tähendust.  Ühtlasi puudus ka kokkuvõte, oli küll juttu sellest, kuidas peale Deep Blue'd malearvutid arenesid, kuid kokku tervet tööd ei võetud. Tööd oli huvitav lugeda, sest sellest teemast ma kunagi midagi kuulnud ei ole ja alati on huvitav uusi te...

Minu jaoks osutus kõige uudsemaks tugilahenduseks lülitite kasutamine. Kui kõik ülejäänud lahendused olid minu jaoks loogilised, arusaadavad ja ma suutsin endale enam-vähem ette kujutada, kuidas ühe või teise ideeni jõuti, siis lülitite teema on minu jaoks pigem imestav. Nagu ma aru sain, siis lülitite kasutamine seisneb selles, et inimesel otsitakse lihas, mis suudab (veel) hästi funktsioneerida ning seejärel kasutatakse seda lüliti aktiveerimiseks/kasutamiseks. Ja vaatamata sellele, et selline tegevus ei ole väga kiire, on siiski hea, et midagi sellist välja mõeldi. Veelgi rohkem huvi pakkus mulle selline asi nagu puhumistoru. Minu arvates peab olema inimene, kes sellist lahendust kasutab, väga osav, sest puhumistoruga info edastamine käib õhuimpulsside kaudu. Ausalt öeldes tundub see päris keeruline protsess, kuid samuti on väga hea, et ka selline lahendus eksisteerib.

Minu jaoks on väga hea näide kasutatavusest see, et telefonides ja arvutites tekkis võimalus ekraani kaheks (või rohkemaks) jagada. See teeb minu elu palju mugavamaks ja tänu sellele ma saan olla produktiivsem. Samuti tekkis võimalus panna video ekraani nurka väikse aknana ja samal ajal muudel lehtedel millegi muuga tegeleda. Põhimõte on selles, et ma ei pea olema ainult ühes kohas, vaid saan olla kohe mitmes. Lisaks vastab see funktsioon kõigile Jakob Nielseni kasutatavuse komponentidele. Halvaks näiteks on ikoonid, millest ei ole aru saada, mida nad täpselt tähendavad. Olen tähele pannud, et mängudes või uutes rakendustes on mingid ikoonid, mida ma lihtsalt ei julge vajutadagi, sest ma ei tea, mis peale selle vajutamist juhtub. Ning otsest lahendust ma sellele välja mõelnud ei ole.

  Ettevõte Aquaphor tegeleb veefiltrite tootmise ja müümisega. Otsustasin uurida, mida kujutab endast nende eetikakoodeks*. Ei ole küll kindel, et tegu on just IT-eetikakoodeksiga, kuid leidsin eetikakoodeksi, mis mind väga huvitas, sest ise kasutan nende toodetud veefiltrikannu. Võtan loetu lühidalt kokku. Ettevõttes on keelatud: 1) lapstööjõu kasutamine; 2) diskrimineerimine; 3) salastatud ja muu selle taolise informatsiooni levitamine; 4) tööks sundimine; 5) vägivallatsemine; 6) ründamine; 7) inimese elu ja/või tervise ohtu panemine jne. Olid ka mõned positiivsed punktid: 1) juhatajad peavad näitama teistele töötajatele head eeskuju; 2) kõik töötajad peavad austama ja mõistma üksteist; 3) ettevõte on kohustatud lähtuma keskkonnakaitse seadusandlusest. Kokkuvõtteks võib öelda, et koodeks oli väga üldine ja tegelikult tekkis kahtlus, kas see on üldse ametlik dokument, sest sellel polnud allkirja ja kuupäeva. Küll aga sellega, mis seal kirjas oli jäin ma rahule, sest sõnastatud on ...

Soovin kirjutada sellisest turvariskist nagu manipulatsioon, ja täpsemalt üleõlapiilumine (shoulder surfing).  Sattusin hiljuti sellisesse olukorda, kus ma teenindasin kassas ühte vanemat naist, kes soovis teostada kaardimakset, kuid sisestas mitu korda vale PIN-koodi. Peale seda võttis ta välja oma rahakoti ja sealt veel väikse paberi, millel oli kirjas neli numbrit. Ning tegi ta seda selliselt, et seda võisin näha nii mina kui ka tema selja taga seisvad inimesed.  Suureks kahjuks leidub veel selliseid inimesi, kes panevad paroolid paberile kirja ja hoiavad neid rahakoti sees või hoopiski kleepsuna kaardi peal. Eriti levinud on see vanade inimeste seas, sest nende mälu ei ole nii hea ja neil ei olegi palju valikuid, kuidas selliseid situatsioone vältida. Küll aga leiduvad mõningad lahendused: 1) viipemaksed on mugavad ja ei nõua otseselt paroolide või PIN-koodide mäletamist. Selliselt võib vältida vähemalt varasemalt kirjeldatud olukorda, nimelt kui sellel vanal naisel on ras...